Blogi kirjutamise ajal pidasime ka järge, kui
paljud meist endist kolme kuu jooksul antibiootikume tarbima pidid. Viiest
liikmest kolmele kirjutati välja antibiootikumid erinevate bakteriaalsete
infektsioonide vastu. Kuid me kõik võime väita, et selle blogi kirjutamise
kogemus on meile olnud äärmiselt huvitav ja oleme palju uut teada saanud.
Kindlasti need teadmised aitasid meie läbikogetut uue pilguga vaadata ning
edaspidigi hoiame oma tervist hoolsamalt ja tarvitame ning käsitleme
antibiootikume vaid nii nagu ettenähtud.
Meie haiguslood
Kristel-Liis
Täitsa juhuslikult sattusin ma blogi pidamise ajal
antibiootikume võtma. Huvitav kokkusattumus! Millest see kõik alguse sai? Ühel
päeval hambaarsti külastades ütles arst mulle, et nüüd on vaja kiiremas korras
viimane tarkusehammas välja tõmmata. Ma ei olnud selleks üldse valmistunud ning
sain enda üllatuseks kohe järgmiseks päevaks ka kirurgi juurde aja.
Tarkusehamba välja opereerimine osutus aga nii
raskeks, et 15 minuti asemel olin seal täpselt tund aega kauem. Peale
operatsiooni ütles arst mulle kohe, et nüüd tuleb 5-päevane antibiootikumikuur
teha, sest põletik võib sisse lüüa ja ilma antibiootikumideta võib see kurvasti
lõppeda. Seega võtsin ma kaks korda päevas, õhtul ja hommikul, 5 päeva järjest
antibiootikume. Oma täpse ja õige ravimite võtuga, pääsesin ma põletikust. Haav
paranes aeglaselt, kuid ilusti. Lisaks antibiootikumidele võtsin ma ka
probiootikume, et taastada oma organismi mikrofloorat.
Sandra
Minu haigus sai alguse ühel ööl, kui ärkasin tugeva
kõrvavalu peale. Järgmisel hommikul kõrv natuke tuikas, kuid rohkem väga midagi
polnud. Siiski panin arsti juurde aja ja nii ma läksin igaks juhuks kontrolli.
Arst vaatas kõrva ning algselt piiratud nähtavuse tõttu midagi ei näinud.
Lõpuks märkas arst siiski, et vasak kõrv punetab seest ning selle põhjal
otsustati, et kõrvas on bakteriaalne infektsioon. Külvi minult seekord ei
võetud ja ausalt öeldes ei mäleta ka, et seda oleks varem kunagi tehtud. Sain
diagnoosiks keskkõrvapõletiku ja välja kirjutati antibiootikumid, mida võtsin
järjest seitse päeva, kolm tabletti päevas. Lisaks ostsin endale ka
probiootikumid, et tasakaalustada organismi mikrofloorat ning neid võtsin alati kaks tundi enne antibiootikume.
Pärast antibiootikumikuuri jäi mul kõrv siiski
valutama ning läksin uuesti arsti juurde. Arst selgitas, et kõrvapõletikust
paranemine võtab aega ja mulle kirjutati uued ravimid, mis pidid paranemist
soodustama. Neid tablette võtsin ka seitse päeva, kaks tabletti päevas. Kõrv jäi
natuke ka pärast selle ravimikuuri läbimist valutama, kuid nüüdseks on valu üle
läinud. Kõrvapõletikku on mul ennegi mõned korrad olnud, kuid seekord oli
protsess valusaim ja pikim, mis olnud on.
Keiti-Katriin
Olen üks nendest inimestest, kes tihti hooples, et
ma pole kunagi haige. Ma tõesti polegi. Kõik pisemad köhad, nohud mööduvad
märkamatult ja valutult. Enne oktoobrikuud ei suutnud ma meenutada, millal
oleksin ma üldse antibiootikume tarvitanud... väikese lapsena ehk korra?!
Oktoobri alguses kogesin õhtul tugevaid
külmavärinaid ja oli ka vajadus aeg-ajalt köhatada. Kuid kuna enesetunne muidu
oli hea ja energiat jätkus, ei teinud ma sellest väljagi. Mul oli paari päeva
pärast tarvis lennukile istuda, et sõita Viini ning ma olin kindel, et väikene
köha mind ei takista. Umbes 72h hiljem mõistsin, et oleksin pidanud olema tähelepanelikum
ning muretsema oma tervise pärast. Reisi jooksul enesetunne halvenes
kohutavalt, külmavärinatest oli aru saada, et kindlasti on palavik väga kõrge
ning köha ja valu rindkeres olid siis juba kujunemas väljakannatamatuteks.
Sajatasin küll end, kuid sellegipoolest ei uskunud, et situatsioon oleks ohtlik
või, et äkki pole tegemist lihtsalt külmetusega. Pidasin reisi vapralt vastu,
nautisin nii palju kui võimalik ning ootamatult ka lennusõit ei olnud nii
kohutav. Eestisse jõudes sain järgmiseks päevaks kohe perearsti juurde
vastuvõtuaja.
Põletikunäitaja mu organismis oli eriti kõrge nagu
ka palavik ning, mis kostus minu kopsudest, polnud arstile üldse meeldiv. Mu
keha valutas ja oli kurnatud, väsimus suurenes iga astutud sammuga. Karm
kopsupõletiku diagnoos oli ühekorraga üllatus (sest mina ju ei jää haigeks) ja
ilmselge. Olin nädal aega võidelnud tarbides lihtsalt köhakomme ning
palavikualandajaid ja sellele järgnes korralik 10-päevane antibiootikumide kuur
ja ravi. Hiljem, peale antibiootikumide tarbimist, siiski esines veel moment,
kui leiti, et olukord on eluohtlik, sest tekkinud oli kopsutrombi kahtlus.
Õnneks ei leitud kardetud moodustist.
Olles blogikirjutaja antibiootikumidest, oli
olukord eriti irooniline. Kuidas just minuga see juhtus ja just nüüd? Aga ehk
just selleks, et õppida, mitte ainult lugedes, vaid ka ise läbi kogedes? Või
oli see saatuse ninanips? Muidugi küsisin eeskujulikult arstilt erinevaid
olulisi küsimusi, mis ka blogis soovitasime. Näiteks „Miks minult külvi proovi
ei võetud?“ vastuseks sain, et diagnoos oli kindel ning ravi pidi alustama
koheselt ja külvi analüüs võtab aega. Mõistsin olukorra tõsidust ja ravisin end
hoolikalt. Hetkel on 8. nädal ja minu taastumine raskest kopsuhaigusest kestab
seni. See pole olnud lihtne aeg, kuid kindlasti mõtlemapanev. See kogemus koos
blogi kirjutades saadud teadmistega, õpetasid mulle palju. On oluline
tähelepanu pöörata ka väiksemale haigusnähule, nii võib ära hoida väga suure
jama. Haigestumise ennetamiseks tuleb ka päriselt tööd teha, mitte lihtsalt
hoobelda „Mina haigeks ei jää!“. Pole mõtet end üle hinnata ja kangelast
mängida: kui oled haige - siis püsi kodus! On tähtis lasta organismil võidelda,
puhata ja siis taastuda. Edaspidi olen hoolikam!
Autorid:
Kristel-Liis Sirel, Sandra Hütt, Keiti-Katriin Käige
Comments
Post a Comment