Oleme eelnevates postitustes kirjutanud antibiootikumide mõjust inimesele, loomadele ja lisaks veekeskkonnale. Tänane postitus on ravimite mõjust taimedele. Kuna ravimeid on hakatud intensiivsemalt tarvitama, siis on hakanud ilmnema kahjulikud mõjud ka loodusele.
Ravimid on loodud ju ikka selleks, et elusorganisme mõjutada. Mis aga muudab ravimijäägid niivõrd ohtlikeks? Ravimitel on füüsikalis-keemilised omadused, mis aitavad elusorganismi membraane läbida ning lisaks pikaajaline stabiilsus, mille eesmärgiks on ära hoida ravimtoime kadumist. Just need samad omadused muudavad ravimijäägid saasteaineteks. Arvatakse, et mullas või vees olevad ravimijäägid lagunevad ju kunagi ikka ära. Nii see peaaegu ongi, ainult, et lagunemisperiood võib mõne puhul olla nii pikk, et jõuab keskkonnas mitmeid ebameeldivaid muutusi põhjustada.
Kuidas satuvad ravimid loodusesse?
Ravimid satuvad loodusesse läbi inimtegevuse. Ravimijäägid kuhjuvad elusorganismidesse ja selle tulemusel muudavad vee või mulla ökosüsteeme. Ravimid, mis on stabiilsemad ja säilivad mullas mitmeid aastaid, on loodusele ohtlikud. Siin saabki näiteks tuua antibiootikumi, mis sobitub just stabiilsete ravimite hulka. Antibiootikumid liiguvad põldudel ja muldades, hävitades mullaorganisme ja muutes need ravimisresistentseks. Ravimijäägid on ikkagi jäätmed, mis võivad olla mürgised ja tekitavad kahjulikke tagajärgi. Edasi jõuavad need omakorda taimedesse ja inimeste söögilauale.
Kõige suuremaks põhjuseks, miks jõuavad ravimijäägid taimedesse, on väetamine. Põllumajanduses kasutatakse tavaliselt väetamiseks loomasõnnikut, mis võib sisaldada mitmeid ravimijääke. Väetamise tulemusena jõuavad need jäägid taimedesse. Taimed on aga elusorganismidele toiduallikaks, mis tähendab, et need ravimijäägid jõuavad ringiga loomade ja inimesteni tagasi. Nii kordub kõik jälle uuesti. Pildil on öeldud, et sõnnik on taimedele sama vajalik kui leib inimesele. Tegelikult võib see taimedele vajalik olla, aga kui sõnnik sisaldab ravimijääke, siis on see ohtlik.
Lugesin hiljuti ühest artiklist head näidet. Kasvuhoones tehti taimkatsed, mis näitasid, et reoveesettes tuvastatud ravimid võivad koguneda toidutaimedesse. Katsetaimedeks olid kartul, lehtsalat, porgand ja nisu. Katsed viidi läbi kahel erisuguse lõimimisega mullal: liiv-savimullal, mille savi sisaldus on 20-50% ja savi-liivmullal, millel 10-20%. Tulemuseks oli aga see, et ravimid jõuavad kergemini taimedesse, mis on kasvanud väiksema savisisaldusega mullas ehk savi-liivmullas. Põhjuseks aga see, et ained adsorbeeruvad tugevamini saviosakeste kui liivaosakeste külge. Kõige suurem ravimijääkide kontsentratsioon määrati liivases mullas kasvanud taimede maa-alustes osades: kartuli mugulates ning porgandi ja salati juurtes (Eesti Loodus, 2012).
Kasutatud allikad:
http://www.eestiloodus.ee/artikkel4679_4623.html
https://arvamus.postimees.ee/1059774/ravimijaagid-imbuvad-heitvetest-loodusesse
Autor: Kristel-Liis Sirel
Comments
Post a Comment