DESO POLE OLULINE, SEEP ON PÕHILINE

on

Blogist on mitmel korral käinud läbi sõnum, et käte pesemine ja hügieen on üks kõige olulisemaid tegureid tervise hoidmisel ning seega ka selgelt abiks resistentsuse mitte tekkimisel.


USA Food and Drug Administration (FDA) on tulnud välja uuringuga, et teatud antibakteriaalsed seebid ja muud pesemisvahendid  mitte ei võitle bakteritega, vaid võivad olla abiks resistentsete (super)bakterite juurde tekkimisel. FDA hoiatusel tuleb eemale hoida pesemisvahenditest, mis sisaldavad triklosaani.

Miks see oluline on?

Ravimiresistentsusesse hukub aastas üle 700 tuhande inimese. Kui meie, ühiskonnana, midagi ette ei võta võib see arv küündida aastaks 2050 kuni 10 miljonini. Toonitamiseks võib tuua paralleeli vähisurmadega, mida on aastat 8.2 miljonit. Tegemist on ülemaailmse epideemiaga, mis saab kahtlemata liiga vähe kajastust.


Mis asi on seep?

Aegade algusest saati on inimesed pesnud ennast ja enda kodu vee ning seebiga. Kusjuures seebi retsept ei ole tänaseks palju muutunud, tarvis läheb rasvainet ning leelist (vanasti kasutati leeliseks soola). Rasv ja leelis tekitavad reaktsiooni ning seebistuvad. Rasvaineks võib olla nii looma- kui ka taimerasv, näiteks: searasv, kookosõli, oliivõli ja nii edasi. Seepi võib teha külmpressimeetodiga või kuumutades.


Kuna mulle meeldivad väga looduslikud tooted, siis ma olen pikalt juba kasutanud käsitööseepe, mille koostisosadeks on väga tihti lihtsalt oliivõli. Sellest tekkis mul ka küsimus, kas tõesti piisab seebi tegemisel AINULT oliivõlist? Tehes veidikene uurimist interneti avarustes selgus, et isegi kui tehakse oliivõlist seepi, siis sinna pannakse ka leeliselist ainet sisse.

Aga kuidas seep ikkagi toimib?

Kuidas on võimalik, et oliivõliga saan käed mitte ainult räpast vaid ka bakteritest puhtaks?
Harilikult vesi ja õli ei segune, ehk oleme kõik näinud, kuidas tekivad õli loigud veele. Seebil aga on eelis, segades kokku leelise ja rasvaine tekivad molekulid, mis on ühest otsast  hüdrofoobsed, ehk põlgavad vett, ja teisest otsast hüdrofiilsed, ehk veelembelised. Kui seep ja vesi kokku puutuvad, siis vett põlgav külg tõmbub kokku ja formuleerib õliosakesed, need osakesed haaravad kaasa endaga ka mustuse. Samal ajal aga haarab veelembeline osa veest kinni. Loputades tuleb mustus koos õliosakestega kätelt maha. Seega on ka üksnes oliivõlist tehtud seebid efektiivsed.


Kuidas on lood antiseptikutega?


Kategoriseerin antiseptikut kui desinfitseerivat ainest ja kasutan antiseptikut kätepuhastamiseks üsna tihti. Sestap tekkis mul ka teine küsimus - kas ma olen paradoksaalselt kaasa aidanud resistentsuse tekkele, sest desinfitseerin oma käsi, tahtes tervist hoida?
Tegelikult asi nii hull ei ole, tuleb lihtsalt jälgida antiseptiku ja desinfitseerivate vahendite koostisosi. Kui need on alkoholipõhjal tehtud ning sisaldavad vähemalt 60% alkoholi siis toimivad nad hästi. Kordan üle: kahjulik on aine triklosaan!

Alkoholi põhine desinfitseerimisvahend on parim


Alkohol, erinevalt triklosaanist, neutraliseerib valgud bakteris. Tänu sellele ei saa bakteril tekkida ka resistentsust. Alkoholi eeliseks on ka see, et ta aurustub kiirelt ja ei jäta enda järel jääke desinfitseeritavale pinnale.


Alkoholil põhinev desinfitseerimisvahend, mida võib kasutada ka elektroonika, kodu ja muu puhastamiseks. Kuna üks postitus rääkis ka sellest kui palju baktereid meie elektroonikal elab, siis soovitan soojalt iga natukese aja tagant arvuti ja mobiiltelefon desinfitseeriva ainega üle käia.
“Tahad mitte haigestuda? Pese käsi kolm korda päevas ja ära katsu limaskestasid” ütleb molekulaarbioloog John Gustafson.
Kuid nagu kenasti ütles härra Gustafson, siis kõige olulisem on KÄTEPESU! Desinfitseerida ennast ning teisi vaid vajadusel.
Autor: Kristi-Maria Nurm
Kasutatud materjal:

Comments

Post a Comment