Blogis astume antibiootikumide resistentsusest välja ja vaatame otsa resistentsusele laiemalt. Samamoodi nagu on antibiootikumide resistentsus tõsine mure on murettekitav viirusevastaste ravimite resistentsus ja ravimiresistentsus üleüldiselt.
Eestis kimbutab meid siiani kõrge HI-viiruse levik ning seetõttu ka paslik puudutada resistentsust selle nurga alt. Seega on tänase blogipostituse teema: viirusevastaste ravimite resistentsus ning HIVi ja AIDSi seos sellega.
Eesti on endiselt üks kõrgeima HIV infektsiooni esmashaigestumisega maa kogu Euroopa Liidus. Eelmise nädala seisuga (13. oktoober) on diagnoositud Eestis sel aastal juba 182 HIV-nakatunud isikut. See on 38 inimest rohkem kui mullu, 2016. aastal oli oktoobriks nakatunud inimesi 144. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoosi saanud 9674 inimest, sealhulgas on väljakujunenud aids 512 inimesel. Ekspertide arvates aga võib olla HI-viirusega inimesi Eestis veelgi rohkem, kuni 12000. "Kahjuks on nii, et ligi 30% HIV-positiivsetest ei tea oma nakatumisest ja nemad on potentsiaalsed nakkusallikad" on öelnud infektsioonhaiguste eriarst Kai Zilmer Delfile.
HIV on viirus, mis suurendab inimese vastuvõtlikkust teistele nakkushaigustele.HIV-nakkus on eelkõige nakkus, mis halastamatult hävitab inimese organismi võimet kaitsta end haiguste eest. Inimese organism muutub väga vastuvõtlikuks kõikvõimalikele haigustele (ka sellistele, mida terve immuunsüsteemiga inimesed põevad väga harva ja mille põhjustajateks on suhteliselt ohutud bakterid, seened jmt). Samuti võivad hakata arenema harvaesinevad kasvajad. HIV-nakkuse viimases faasis kujuneb välja AIDS.
AIDS ehk HIV-haigus (HIV-tõbi) on HIV-nakkuse lõppfaas. AIDS ei ole iseseisev haigus, vaid avaldub mitmesuguste harvaesinevate nakkushaiguste ja/või pahaloomuliste kasvajatena. Kuigi HI-viirusega nakatumisest AIDSi kujunemiseni võib kuluda kümmekond ja isegi enam aastat, ei kao viirus organismist kuhugi ning nõrgestab inimese immuunsüsteemi järk-järgult. Inimene on nakkusohtlik kogu aeg, kuigi võib end üsna hästi tunda pikka aega.
HI-viiruse korral kasutatakse antiretroviirusravi. See on erinevate ravimiklasside kombinatsioon. Eri antiviiruspreparaatide kombineerimine vähendab resistentsuse kujunemise võimalust ja kasvatab sellega ravi efektiivsust. Kuna antiretroviirusravi ei ole võimeline viima HI-viirust kehast päris välja, peab patsient võtma ravimit iga päev terve elu jooksul. Antiretroviirusravi on võimeline kontrollima viiruse kontsentratsiooni ning võib lükata edasi või üldse vältida progresseeruva AIDSi sümptomeid.
HI-viirusel on võime muutuda viirusevastaste ravimite toimele vastupidavaks. Inimestel, kes võtavad ainult ühte ravimit, või nendel, kes võtavad ravimeid ebakorrapäraselt, võib mõne kuu või isegi nädala jooksul areneda ravimi või isegi terve ravimigrupi suhtes tundetu viirus. Kohe, kui kujuneb välja resistentsus antiretroviirusravimi(te) vastu, muutub see ravim (või ravimid) viiruse vastu võitlemisel alatiseks kasutuks. Seetõttu on viirusevastaste ravimite resistentsus tõsine probleem. Ravimitele tundetud viirusetüved võivad üle kanduda ka teistele inimestele, mistõttu resistentsus on probleemiks ka nendele inimestele, kes algselt nakatuvad juba tundetu viirusega.
HI-viirusel on raske muutuda resistentseks mitme ravimi vastu, kui neid tarvitatakse järjepidevalt ja korralikult. Seepärast ongi vaja ravida mitme ravimiga üheaegselt. On väga tähtis, et antiretroviirusravimeid võetaks katkestusteta. Inimestel, kes ei tee seda järjepidevalt (jätavad ravimidoose vahele), on suurem tõenäosus kõrgemaks viiruskoormuseks ja ravimiresistentsuse tekkeks. HIViga nakatunud inimeste elu saab raviga pikendada, sisuliselt tähendab see seda, et surmav haigus on muutunud krooniliseks haiguseks.
Huvitav on lugeda, et eksiteerib ka resistentsus HIV suhtes, mis tähendab, et on olemas inimesi, kes on tundetud HI-viiruse suhtes ja ei põe kunagi AIDSi. Eestis on ennustatud, 2000. aastal ilmunud uuringu järgi, et umbes iga kolmekümnes eestlane peaks olema resistentne HIVi suhtes. Selliseid inimesi, kellel on kaasasündinud kaitse HIVi vastu, on eurooplaste ja Euroopa päritolu ameeriklaste seas vaid umbes 1 protsent. Selgub, et soomeugrilaste seas on resistentsuse näitaja kordades suurem. Põhjust ei teata, kuid on mitmesuguseid hüpoteese. Näiteks, et kaitsev geenimutatsioon on seotud sajanditetaguse katkuepideemia või viikingite rändega.
HIV ei ole tänapäeval surmav ning nagu selgus on osad inimesed viiruse vastu ka resistentsed. Kuid Eestis on olenemata kõrgest resistentsus protsendist HIV levik suur mure. Tõsiseks teeb asjaolu see, et tegelik nakatujate arv ei ole meile teada. Palju on selliseid, kes elavad viirusega kümneid aastaid ning on neid, kes lihtsalt ei hooli enda ja teiste tervisest piisavalt, et kontrollima minna. Sellist riskikäitumist võib ehk kohata kõige rohkem narkomaanide seas. Ning tundub tõenäolisem, et süstiv sõltlane ei ole ravimisega järjepidev ja selliselt võib edasi levida muteerunud ja resistentnet viirus. Nii mitte ainult ei kasva esmahaigestujate arv, vaid ka viirus muutub aina tugevamaks ja raskemini ravitavaks.
Autor: Kristi-Maria Nurm
Viide kasutatud materjalile:
Comments
Post a Comment