Intervjuu Paul Naaberiga: viimastel aastatel mäletan vist ühte juhtu, kui bakter oli resistentne peaaegu kõigi kasutusel olevate antibiootikumide suhtes

Milles seisneb kliinilise mikrobioloogi töö?

Kliiniline mikrobioloog on arsti haridusega ja läbinud erialase residentuuri. Kliiniline mikrobioloogia tegeleb peamiselt nakkushaiguste laboratoorse diagnoosimisega, kuid ka nakkuste ennetamise ja ravi suunamisega.

Peamine tegevus on patsientide proovidest haigustekitajate (viirused, bakterid, seened, parasiidid) või haigustekitajate vastaste antikehade avastamine. Patsientideks võivad olla nii terved haigustekitajate kandjad kui ka nakkushaiguse põdejad.

Kuna mikroobide avastamise metoodikad on väga erinevad, varieerub ka mikrobioloogi/laborandi igapäevane tegevus: alates klassikalisest tööst mikroskoobiga kuni mikroobide spetsiifiliste nukleiinhapete tuvastamiseni molekulaarsete meetoditega.

Otsese laboratoorse töö kõrval kliiniliste proovidega on väga oluline aidata raviarstidel sobivaimaid uuringuid valida ning saadud leide tõlgendada.

Miks ei ole suudetud leida bakterite antibiootikumiresistentsusele lahendust?

Iga elusorganismi, sealhulgas bakterite elu mõte on oma liigi säilitamine ja paljunemine. Antibiootikumide kasutamise paneb baktereid valima erinevaid mehhanisme, et vaenulikus keskkonnas ellu jääda. Nagu teiste liikide evolutsiooni puhul toimivad ka siin juhuslikud mutatsioonid ja looduslik valik. Antibiootikumide suurem kasutamine inimeste ja loomade ravis ning erinevate antimikroobsete preparaatide kasutamine (olmekeemia jne) on üks sellise valiku olulisi suunajaid.


Miks ei tule uusi antibiootikume peale?

Tegelikult arendatakse uusi antibiootikume ning mitmed preparaadid on kasutusse tulemas. Kuigi jah, põhimõtteliselt uute toimemehhanismidega antibiootikumigruppe pole viimasel ajal lisandunud.
Üks oluline põhjus selleks on ilmselt uute ravimite arendamisega seotud suured kulud.

Kuidas uuritakse bakterite resistentsust?

Kasutatakse kahte erinevat lähenemist:

Esimene on fenotüübiline resistentsuse määramine – bakter või muu mikroob pannakse antibiootikumi keskkonda ja vaadatakse, kas ta suudab seal ellu jääda ja paljuneda. See on klassikaline metoodika, mida kasutatakse ka praegu valdavalt bakterite antibiootikumtundlikkuse määramisel. See aga eeldab, et mikroob kasvab tehiskeskkonnas ja on ajakulukas (u päev bakteri puhaskultuuri isoleerimisest)

Teine lähenemine on antibiootikumiresistentsust kodeerivate geenide otsimine. Seda kasutatakse näiteks viiruste (HIV) puhul – st kui mikroorganism ei kasva tehissöötmel. Bakterite puhul on see veel vähe kasutusel, kuid see on kiiresti arenev suund.

Kui kaua võtab aega, et tuvastada, millise bakteriga on tegu?

See sõltub bakterist ja uurimismetoodikast. Näiteks kasvab tuberkuloosi tekitaja bakter nädalaid, samal ajal kui stafülokokk (toidumürgituse põhjustaja) kasvab tundidega.

Kui veel kümmekond aastat tagasi võttis see enamasti aega päevi või isegi nädalaid, siis uuemad metoodikad võimaldavad mikroobi liiki tuvastada sageli tundide või lausa minutitega.

Kas pikas perspektiivis ei oleks efektiivsem määratleda enne, millise bakteriga tegu on ja siis inimest ravida? Arvestades, et bakterid kohanevad kiiremini ja muutuvad resistentseks.

Kliinilise mikrobioloogia tegevuse eesmärgiks ongi see, et ravi suunamiseks oleks eelnevalt määratud haigustekitaja ja selle tundlikkus ravimite suhtes. Alati ei ole aga aega oodata labori tulemust. Näiteks sepsisega patsiendid vajavad kohest ravi alustamist, et vähendada suremust.

Samuti pole uuringute kulukuse tõttu alati võimalik eelnevalt täpset haigustekitajat määrata. Tehnoloogia areng loodetavasti kiirendab haigustekitajate määramise protsessi ning alandab uuringute hinda. Aga kindlasti annaks ka praegu diagnostikat optimeerida ja paremini kasutada

Kuidas saadakse aru, et bakter on resistentne?

Kliiniliselt: kui patsiendi infektsioonhaigus ei allu ravile ja sümptomid ei kao.
Laboris: vastavalt mikrobioloogilistele uuringutele (klassikaline või molekulaarne).

Elav näide, kus avastati, et bakter on resistentne.

Seda avastame iga päev korduvalt, et bakterid on ühe või teise antibiootikumi suhtes resistentsed. Õnneks selliseid mikroobe, mis on resistentsed kõigi kasutatavate antibiootikumide suhtes, leiame Eestis väga harva. Viimastel aastatel mäletan vist ühte juhtu, kui bakter oli resistentne peaaegu kõigi kasutusel olevate antibiootikumide suhtes.

Mõned bakteriliigid on teatud antibiootikumidele resistentsed ja see on niinimetatud liigi omadus ehk loomulik resistentsus ning neid ei saa kunagi mingite teatud antibiootikumidega ravida.

Kui avastatakse, et mul on resistentne bakter, mis siis saab?

Nagu juba mainitud, siis kõigi võimalike antibiootikumide suhtes resistentseid bakterid meil siiani ei ole. Küll aga on multiresistentseid mikroobe, mis on resistentsed mitmete esmaselt kasutatavate ravimite suhtes.

Kui selline bakter on nakkuse põhjustajaks tuleb kasutada niinimetatud reservravimeid, mis võivad olla kallimad ja mõni kord ka seotud rohkemate kõrvalnähtudega. Oluline on ka vältida selliste bakterite edasist levikut. Võimalusel tuleb haiglas või hooldekodus patsient teistest isoleerida.

Resistentsuse leviku piiramisel on eriti oluline antibiootikumide võimalikult piiratud kasutamine (seda ka põllumajanduses) ning resistentsete tüvede võimalikult kiire avastamine.

Kui palju resistentseid baktereid maailmas eksisteerib?

Kõikidel bakteritel on mingi loomulik resistentsus. Probleem esineb siis kui antibiootikumide rohke kasutusega selekteeritakse välja järjest rohkemate antibiootikumide suhtes resistentsed mikroobid. Samal ajal võivad resistentsusgeenid kanduda üle ühelt mikroobiliigilt (mis ei pruugi haigusi tekitada) teistele tuntud haigustekitajatele.

Millega ravitakse viirushaigusi?

Paljude viiruste jaoks spetsiifilist ravi pole. Aga näiteks herpesviirusele on olemas toimivad ravimid. Ka viiruste osas sünteesitaks järjest uusi ravimeid – viimane positiivne näide on C- hepatiidi vastaste preparaatide edulugu viimastel aastatel.

Kindlasti ei toimi aga viirustesse bakterite vastases antibiootikumid.

Mis on alternatiivid antibiootikumidele?

Selliseid alternatiive hetkel ei ole, mis võimaldaks täielikult antibiootikumidest loobuda.
On potentsiaalseid lähenemisi, mis teatud juhtudel võiks olla asenduseks või toetuseks antibiootikumidele. Näiteks soole mikrofloora taastamine C. difficile ennetamisel ja ravis.

Pikka aega on uuritud ka bakterite viiruseid – bakteriofaage - kuid tavapraktikasse see jõudnud veel pole.

Autor: Kristi-Maria Nurm