Antibiootikumide mõiste võttis 1942. aastal kasutusele Selman Waksman, kes oli USA teadlane. Tema sõnul on antibiootikum ühend, mis takistab bakteri rakkude kasvu ning ei ole inimesele toksiline. Lisaks on tähtis asjaolu, et teda peab tootma elusorganismis. Kui antibiootikumi tähendust veidi põhjalikumalt lahti seletada, siis on see mikroobide, seente, loomsete ja taimsete organismide poolt toodetav aine, millel on tugev antibakteriaalne või ka rakkude paljunemist pärssiv toime. Antibakteriaalne tähendab baktereid surmavat või nende paljunemist takistavat toimet. Tänapäeval on antibiootikum saanud sünonüümiks antimikroobse ühendiga.
Kõige esimene antibiootikum
Kõige esimene antibiootikum
 |
| Robert Koch |
Tundsin ise meeletult suurt huvi antibiootikumide ajaloo ja arengu vastu ning otsustasin selle ka oma esimese postituse teemaks valida. Lugesin mitmeid artikleid, uudiseid, lugusid ja vaatasin huvitavaid videosid. Nüüd on mul loetu ja vaadatu põhjal hea võimalus teha lugejatele selge ülevaade antibiootikumide tekkest.
19. sajandil surid paljud inimesed haiguste kätte ning põhjuse väljaselgitamiseks isoleeris saksa arstiteadlane Robert Koch pulgakujulise haigustekitaja, mis põhjustas tuberkuloosi. Seda nimetatakse Kochi kepikeseks. Isoleerimise tulemusena saadi teada, et haigusi tekitavad bakterid. Järgmisena tekkis küsimus, kuidas on võimalik neid haigusi ravida viisil, et baktereid kemikaalidega mõjutada.
19. sajandil surid paljud inimesed haiguste kätte ning põhjuse väljaselgitamiseks isoleeris saksa arstiteadlane Robert Koch pulgakujulise haigustekitaja, mis põhjustas tuberkuloosi. Seda nimetatakse Kochi kepikeseks. Isoleerimise tulemusena saadi teada, et haigusi tekitavad bakterid. Järgmisena tekkis küsimus, kuidas on võimalik neid haigusi ravida viisil, et baktereid kemikaalidega mõjutada.
Saksa teadlane Paul Ehrlich tegeles kudede uurimisega ja tuli välja maagilise kuuli kontseptsiooniga. See tähendas, et tuleb leida mingisugune ühend, mis oleks spetsiifiliselt bakterile mürgine, aga inimesele mitte. Ta alustas oma uurimisprogrammiga ja protsessi käigus tekkis salvarsaan, mida sai kasutada süüfilise raviks. See ühend võeti küll koheselt kasutusele, kuid sellega kaasnesid ka mitmed probleemid. Esiteks oli ühend õhus väga ebastabiilne, mis tähendas, et see tuli vee all ampullist välja võtta ning siis patsiendile manustada. Teiseks olid sellel ravimil tugevad kõrvalmõjud. Jätkati uute ravimite väljatöötamist.
Sünteesiti esimene tõeline antibiootikum, mis tähistas uute antimikroobsete ravimite ajastut
1932. aastal sünteesiti ravimifirma Bayer laborites esimene tõeline antibiootikum, milleks oli prontosiil. Sellega oli avatud uus antimikroobsete ravimite ajastu. See oli esimene efektiivne antibakteriaalne ravim ja seda kasutatakse ka tänapäeval. Prontosiili edasikäik oli kiire ja üheks oluliseks sündmuseks peeti president Roosevelti poja terveks ravimist. Ravim sai suureks kõmu osaliseks USA ajalehtedes ja müüginumbrid suurenesid oluliselt. Küll aga leiti huvitav asjaolu, et prontosiil muudab ravimise käigus meie kehas värvi ja see tähendab, et tegemist on uue antibiootikumiga - sulfoonamiidiga. Kuna sel ajal puudusid ravimite väljatöötamiseks regulatsioonid, siis see võimaldas tekkida olukorral, kus Bayeri ravimifirma sai omale konkurendid, sest ravimit oli kerge toota. Kuna sulfoonamiid on pulbriline, kibe ja ebameeldiv, siis Ameerika Ühendriikide väike ravimiettevõte töötas välja ravimid spetsiaalselt lastele manustamiseks. Segati sulfoonamiidi dietüületooniga ja tekkis vaarikamaitseline ravim. See aga tõi kaasa suure kaose - esimeste kuudega suri üle 100 lapse, sest dietüületoon on tugevalt toksiline. Ameerika Ühendriikide kongress reageeris sellele väga kiiresti ja tegi ravimite toksilisuse uuringud enne turustamist kohustuslikuks.
Samal ajal toimus teine suur avastus mikrobioloogi Alexander Flemingi poolt, kes avastas bakteri stafülokokk ja seenorganismi Penicilliumi perekonnast. Bioloog täheldas, et need bakterid ei saa seene kõrval kasvada, kuna seen sünteesib mingit ühendit, mis pidurdab bakterite kasvu. Seega oli teada uus antibiootikum - penitsillium. Ravimit ei suudetud hästi kasvatada ning seda oli söötmest raske eraldada nii, et ta ei oleks toksiline. Teise maailmasõja ajal suudeti penitsilliin efektiivselt ravimina kasutusele võtta. Kasutamise käigus avastati, et see väljub meie organismist neerude kaudu ning kui uriin kokku koguda, saab penitsilliini haiglas isoleerida ja järgmiste patsientide peal kasutada. Seda oli tol hetkel palju lihtsam teha, kui uut toota ning see näitab, kui väärtuslikuks seda ravimit peeti.
Soodsaks sünteesimise keskkonnaks oli muld
Eelnevalt nimetatud antibiootikumid ravisid väga paljusid bakteriaalseid haiguseid, kuid oli üks levinud haigus, mille vastu rohtu veel ei olnud ja see oli tuberkuloos. Pärast penitsilliini suurt edu mõtlesid teadlased, et äkki on võimalik leida veel mikroorganisme, kes raviks kasutatavaid ühendeid looduslikult sünteesida võiks. Tõepoolest leiti selline keskkond, kus sünteesitakse väga paljusid antibiootikume ja selleks keskkonnaks oli muld. Seda hakkas uurima USA teadlane Selman Waksman. Esimeseks antibiootikumiks, mille Waksmani labor isoleeris mulla bakterist, oli streptomütsiin. See avastati aastal 1944. Järgmise 15-20 aasta jooksul oli antibiootikumide avastamise ja väljatöötamise kuldaeg. Laiemalt kättesaadavaks muutusid antibiootikumid alles pärast Teist maailmasõda. Vahetult pärast laialdast kasutuselevõttu hakati neid inimestele väga palju jagama, sest usuti, et need imevahendid aitavad jagu saada kõigist haigustest. Aastaks 1970 olid kõik tähtsamad ja suuremad antibiootikumide klassid olemas ning arvati, et antibiootikume on bakteriaalsete haiguste ravimiseks juba piisavalt ja rohkem pole vaja juurde toota.
Tänapäeval on antibiootikumide leidmine ja väljatöötamine palju keerulisem, kui see oli 50ndatel ja 60ndatel aastatel. Arendatud on ainult väheseid antibiootikumide klasse, näiteks 2000. aastal linezoliid ja 2005. aastal daptomütsiin.
Autor: Kristel-Liis Sirel
Comments
Post a Comment