Meie ja antibiootikumid

Blogi kirjutamise ajal pidasime ka järge, kui paljud meist endist kolme kuu jooksul antibiootikume tarbima pidid. Viiest liikmest kolmele kirjutati välja antibiootikumid erinevate bakteriaalsete infektsioonide vastu. Kuid me kõik võime väita, et selle blogi kirjutamise kogemus on meile olnud äärmiselt huvitav ja oleme palju uut teada saanud. Kindlasti need teadmised aitasid meie läbikogetut uue pilguga vaadata ning edaspidigi hoiame oma tervist hoolsamalt ja tarvitame ning käsitleme antibiootikume vaid nii nagu ettenähtud.

Meie haiguslood

Kristel-Liis

Täitsa juhuslikult sattusin ma blogi pidamise ajal antibiootikume võtma. Huvitav kokkusattumus! Millest see kõik alguse sai? Ühel päeval hambaarsti külastades ütles arst mulle, et nüüd on vaja kiiremas korras viimane tarkusehammas välja tõmmata. Ma ei olnud selleks üldse valmistunud ning sain enda üllatuseks kohe järgmiseks päevaks ka kirurgi juurde aja.

Tarkusehamba välja opereerimine osutus aga nii raskeks, et 15 minuti asemel olin seal täpselt tund aega kauem. Peale operatsiooni ütles arst mulle kohe, et nüüd tuleb 5-päevane antibiootikumikuur teha, sest põletik võib sisse lüüa ja ilma antibiootikumideta võib see kurvasti lõppeda. Seega võtsin ma kaks korda päevas, õhtul ja hommikul, 5 päeva järjest antibiootikume. Oma täpse ja õige ravimite võtuga, pääsesin ma põletikust. Haav paranes aeglaselt, kuid ilusti. Lisaks antibiootikumidele võtsin ma ka probiootikume, et taastada oma organismi mikrofloorat.

Sandra

Minu haigus sai alguse ühel ööl, kui ärkasin tugeva kõrvavalu peale. Järgmisel hommikul kõrv natuke tuikas, kuid rohkem väga midagi polnud. Siiski panin arsti juurde aja ja nii ma läksin igaks juhuks kontrolli. Arst vaatas kõrva ning algselt piiratud nähtavuse tõttu midagi ei näinud. Lõpuks märkas arst siiski, et vasak kõrv punetab seest ning selle põhjal otsustati, et kõrvas on bakteriaalne infektsioon. Külvi minult seekord ei võetud ja ausalt öeldes ei mäleta ka, et seda oleks varem kunagi tehtud. Sain diagnoosiks keskkõrvapõletiku ja välja kirjutati antibiootikumid, mida võtsin järjest seitse päeva, kolm tabletti päevas. Lisaks ostsin endale ka probiootikumid, et tasakaalustada organismi mikrofloorat ning neid võtsin alati kaks tundi enne antibiootikume.

Pärast antibiootikumikuuri jäi mul kõrv siiski valutama ning läksin uuesti arsti juurde. Arst selgitas, et kõrvapõletikust paranemine võtab aega ja mulle kirjutati uued ravimid, mis pidid paranemist soodustama. Neid tablette võtsin ka seitse päeva, kaks tabletti päevas. Kõrv jäi natuke ka pärast selle ravimikuuri läbimist valutama, kuid nüüdseks on valu üle läinud. Kõrvapõletikku on mul ennegi mõned korrad olnud, kuid seekord oli protsess valusaim ja pikim, mis olnud on.

Keiti-Katriin

Olen üks nendest inimestest, kes tihti hooples, et ma pole kunagi haige. Ma tõesti polegi. Kõik pisemad köhad, nohud mööduvad märkamatult ja valutult. Enne oktoobrikuud ei suutnud ma meenutada, millal oleksin ma üldse antibiootikume tarvitanud... väikese lapsena ehk korra?!

Oktoobri alguses kogesin õhtul tugevaid külmavärinaid ja oli ka vajadus aeg-ajalt köhatada. Kuid kuna enesetunne muidu oli hea ja energiat jätkus, ei teinud ma sellest väljagi. Mul oli paari päeva pärast tarvis lennukile istuda, et sõita Viini ning ma olin kindel, et väikene köha mind ei takista. Umbes 72h hiljem mõistsin, et oleksin pidanud olema tähelepanelikum ning muretsema oma tervise pärast. Reisi jooksul enesetunne halvenes kohutavalt, külmavärinatest oli aru saada, et kindlasti on palavik väga kõrge ning köha ja valu rindkeres olid siis juba kujunemas väljakannatamatuteks. Sajatasin küll end, kuid sellegipoolest ei uskunud, et situatsioon oleks ohtlik või, et äkki pole tegemist lihtsalt külmetusega. Pidasin reisi vapralt vastu, nautisin nii palju kui võimalik ning ootamatult ka lennusõit ei olnud nii kohutav. Eestisse jõudes sain järgmiseks päevaks kohe perearsti juurde vastuvõtuaja.

Põletikunäitaja mu organismis oli eriti kõrge nagu ka palavik ning, mis kostus minu kopsudest, polnud arstile üldse meeldiv. Mu keha valutas ja oli kurnatud, väsimus suurenes iga astutud sammuga. Karm kopsupõletiku diagnoos oli ühekorraga üllatus (sest mina ju ei jää haigeks) ja ilmselge. Olin nädal aega võidelnud tarbides lihtsalt köhakomme ning palavikualandajaid ja sellele järgnes korralik 10-päevane antibiootikumide kuur ja ravi. Hiljem, peale antibiootikumide tarbimist, siiski esines veel moment, kui leiti, et olukord on eluohtlik, sest tekkinud oli kopsutrombi kahtlus. Õnneks ei leitud kardetud moodustist.

Olles blogikirjutaja antibiootikumidest, oli olukord eriti irooniline. Kuidas just minuga see juhtus ja just nüüd? Aga ehk just selleks, et õppida, mitte ainult lugedes, vaid ka ise läbi kogedes? Või oli see saatuse ninanips? Muidugi küsisin eeskujulikult arstilt erinevaid olulisi küsimusi, mis ka blogis soovitasime. Näiteks „Miks minult külvi proovi ei võetud?“ vastuseks sain, et diagnoos oli kindel ning ravi pidi alustama koheselt ja külvi analüüs võtab aega. Mõistsin olukorra tõsidust ja ravisin end hoolikalt. Hetkel on 8. nädal ja minu taastumine raskest kopsuhaigusest kestab seni. See pole olnud lihtne aeg, kuid kindlasti mõtlemapanev. See kogemus koos blogi kirjutades saadud teadmistega, õpetasid mulle palju. On oluline tähelepanu pöörata ka väiksemale haigusnähule, nii võib ära hoida väga suure jama. Haigestumise ennetamiseks tuleb ka päriselt tööd teha, mitte lihtsalt hoobelda „Mina haigeks ei jää!“. Pole mõtet end üle hinnata ja kangelast mängida: kui oled haige - siis püsi kodus! On tähtis lasta organismil võidelda, puhata ja siis taastuda. Edaspidi olen hoolikam!

Autorid: Kristel-Liis Sirel, Sandra Hütt, Keiti-Katriin Käige